Hääldus ja hääldusteadused
fraaside või tekstilõikude meloodikas ilmneb teatud kindel, iseäranis aga tähendust mõjutav
korrapärasus. Näiteid: 1) eesti sõnaintonatsiooni iseloomustab valdavalt langev toonikäik, kuid selle
intervall (languse ulatus kõrgeimast madalaima toonini) erineb lõpetamata ja lõpetatud mõttega
fraasides; 2) küsi- ja mööndlause intonatsioonimallid paljudes keeltes (nt vene, inglise, saksa)
erinevad selgelt.
Traditsiooniline termin kõne intonatsioonikujunduse kompleksseks tähistamiseks (nt retoorikas ja
värsiesituses) on prosoodia (kr `juurde laulmine') millega algses vanakreeka
traditsioonis peeti silmas pillihelile lauluhääle lisamist. Hiljem kanti see sõna üle, märkimaks
kreeka värsi jaoks üliolulisi rõhke viimased erinesid liigiti oma meloodilise teostuse poolest (vt
aktsent). Tänapäeva fonoloogiakäsitlustes tähistabki prosoodia kõige sagedamini aktsentoloogiat
ehk rõhkudeõpetust