"intonatsioonikujunduse" - 1 õppematerjal

Hääldus ja hääldusteadused

fraaside või tekstilõikude meloodikas ilmneb teatud kindel, iseäranis aga tähendust mõjutav korrapärasus. Näiteid: 1) eesti sõnaintonatsiooni iseloomustab valdavalt langev toonikäik, kuid selle intervall (languse ulatus kõrgeimast madalaima toonini) erineb lõpetamata ja lõpetatud mõttega fraasides; 2) küsi- ja mööndlause intonatsioonimallid paljudes keeltes (nt vene, inglise, saksa) erinevad selgelt. Traditsiooniline termin kõne intonatsioonikujunduse kompleksseks tähistamiseks (nt retoorikas ja värsiesituses) on prosoodia (kr `juurde laulmine') ­ millega algses vanakreeka traditsioonis peeti silmas pillihelile lauluhääle lisamist. Hiljem kanti see sõna üle, märkimaks kreeka värsi jaoks üliolulisi rõhke ­ viimased erinesid liigiti oma meloodilise teostuse poolest (vt aktsent). Tänapäeva fonoloogiakäsitlustes tähistabki prosoodia kõige sagedamini aktsentoloogiat ehk rõhkudeõpetust