Nietzsche ja Ciorani tekts
Emil Mihai Ciorani leiab läbi kirjutise ,, Lahtiütlemine", et inimene on kõikide oma
hoiakute, liigutuste, tujude ori. Inimene on kloun, kes püüab oma nägudega olla
meelepärane kõigile ja kõigele, ta lepib saatuselöökidega, valib selle vahel mis
eksitab, mis haised. Ehk siis kui varemalt oli inmene koopa vang, siis nüüd on ta
selle arhitekt. ,, Ühiskond ei ole mitte häda ja viltsus, ta on tõeline katastroof..." Ta
neab põhja kristluse, ,, mida võimsam on intitustsioon, seda vähem on tema
inimlikkust". Seega pöörab ta selja maailmale, elule. Ainukeseks pääsemiseks peab
ta surma, ehk lunastus on enesetapp. Talle ei meeldi, et meid kõiki seob üksteisega
sõnatu kokkulepe pidada vastu kuni viimase hingetõmbeni, ,,surm, ehkki igavene,
pole inimtavades endale kohta leidnud, tema kui ainus reaalsus ei tule kunagi moodi,
seega on inimesed vanameelsed. Neile, kes ei suuda end tappa, on loomuses
saamishimu ja kättemaks. Elab ta või mitte, see on teiste mure