Jaan Kross
niivõrd, kui see võimalik. Ta kirjutas bürokraatidest ja laiskadest kommunaalametnikest, kes
takistavad uur ja avarduvat nõukogude elu. Jaan Krossi inimene, eriti autori varasemas luules,
on tugev, töökas, rõõmus kodanik. [- - -] Tema usutunnistus on vana ning pehastunu hävitamine,
uue ehitamine, oma aja teenimine, edasiliikumine, areng (Runnel 1984). Ta tõi (koos Kaalepiga)
eesti tardunud luulesse kergust, hoogu, eksootikat ning sära (luuletus "Irax"). 1996. aastal vastab
ta intervjuuerija küsimusele: Kust võtsite nendes oludes oma luules kajastuva optimismi?
võibolla kartusest, et kui ma maailma hakkan teisiti nägema siis osutun löödud tüübiks (Kross
1995). Krossi ande laad ja mastaap tulid paremini välja järgmise aasta luules, mis koguna "Kivist
viiulid" ilmus 1964. Seal olid esindatud nii tema suurejooneliselt barokne vabavärss kui ka
assotsiatiivne kujundiloogika. Runnel iseloomustab seda kui lineaarset loogilist arutlust ja
annaabi.ee 
