KASVATUSE KLASSIKA
ega teistesse mõistvalt ning abistavalt suhtujaks. Ometi tunneme just siin kõige suuremat
vajakajäämist.
Väljastpoolt tulev hindamine on eelkõige ülim väärtustamise vahend (abinõu, võimalus). See
tähendab, et hindamisega on võimalik esemetele, nähtustele, tegevustele jms väärtust
omistada, neid väärtuslikuks muuta kõigepealt ühiskonna, grupi, kollektiivi jms jaoks, seejärel
iga konkreetse inimese jaoks. Niisugune väline väärtustamine peab eelnema
internaliseerimisprotsessile, s.t väärtuste sisemisele omaksvõtmisele. Inimene võtab üldjuhul
omaks väärtused, mida ühiskond on aktsepteerinud.
Hindamise üldine strateegia (suund, põhimõte) ei peaks olema vigade leidmine, eksimuste
fikseerimine, karistamine, lapsele ta küündimatuse ja saamatuse demonstreerimine, vaid lapse
tugevate külgede leidmine, lapse toetamine, julgustamine ja ergutamine. See tähendab, et
hindamise eesmärgiks ei peaks olema mitte niivõrd see, kuidas tulemusi ja suhtumisi mõõta,
annaabi.ee 
