20. sajandi teatrivoole
Üks on
klassikaline ja aristokraatlik noh-teater, mille
juured ulatuvad sügavale religioossesse
rituaali, teine rahvalik kabukiteater, mis
koosneb erinevatest osadest (ka-laulmine, bu-
tants, ki-näitlemine). Noh-teater on põhiliselt
monoloogide ja reministsentsidega draama
ilma lääne teatrile omase tegevuse või selle
konfliktse arenguta. Nagu Vana-Kreekaski, on
esinäitleja (neid on üldse kaks) maskis. Kreeka
saatüridraamat kõrvutatakse kyogen’iga ehk
koomilise interluudiumiga, mis oma
näomoonduste ja klounaadiga meenutab
üllataval kombel atellaani farssi ja commedia
dell’arte’t. Noh-näidendi teemad on võetud
müütidest ja legendidest. Näitleja, kes on
ühtaegu laulja ja tantsija, retsiteerib oma teksti
väärikalt edasi-tagasi õõtsudes. Tema sokis
jalgade tümpsumine resoneerival männipuust
lavapõrandal seguneb flöödi läbilõikava hääle
ja kolme trummi löökidega, moodustades
etenduslee rütmisaate. Näitlejate kostüümid on