Eestlaste vabaduse järgjärguline kokkuvarisemine keskajal
paganusele veel suurendada, sest et katoliku usku uuesti tagasi tulnud (ad fidem catholicam de
novo reversi) ei ole usus veel täiesti kindlad ja neid avatlevad usust taganemisele pealegi
piiriäärsed venelased, karjalased, ingerlased, vadjalased ja leedulased (ad id per Ruthenos,
Carelos, Ingeros, Warthenos et Lethuinos .... quotidie impellantur), kes neile pea alatasa peale
kipuvad. Neil põhjustel vabastab paavst Tallinna piiskopi ettepanekul selle piiskopkonna
interdiktist (U. B. 591). Selle kirja järele oli Tallinna piiskopkonnas sel ajal uskmatuid
noorkristlasi ja ristiusku uuesti tagasi tulnud kõikuvaid vastristituid.
Kaebekirjades ordu vastu tuuakse esile muu seas ka süüdistus, mis esines juba vaadeldud 1234.
a. kaebustes: ordu ei ole ümbritsevate paganate püüdeid vastristitute vastu (paganorum
circumpositorum nafarios conatus adversus dictos neophitos) mitte taltsutanud, vaid uskmatute
annaabi.ee 
