Kõnetegevuse psühholoogia 3. seminar
Eesti laste hääldamist iseloomustab: Häälik ei tule kasutusele sõna kõikides
positsioonides. reeglina on hääliku hääldamine kergem lihthäälikuna, raskem
häälikuõhendeis, kus ta võib esialgu puududa. Esineb kõla, moodustuskoha ja -viisi
poolest sarnaste häälikute asendamist ja segistamist., häälikute järjekorra muutmist,
ärajätmist. Väikelaste kõnele on iseloomulik palatalisatsioon ja üldine ebaselgus. sageli
esineb ka interdentaalset hääldamist. Sünade lühenemisel jätavad lapsed harilikult ära
rõhutuid silpe: eesti oma sõnades säilib sõna algus, võõrsõnades võib rõhutu algussilp
ära kaduda(pala pro palavik, raas pro garaaz). Häälikute ärajätmine ehk elisioon on väga
levinud, enim jäetakse ära konsonante(aktor pro traktor). Sageli asendatakse häälikuid,
mis tihti avaldub koos häälikute ärajätmisega(anku pro jänku). Asehäälikuid ehk
annaabi.ee 
