Johannes Aavik meie kirjakeele rikastajana
keele- ja kirjandusteadust ning romaani ja soome-ugri filoloogiat. Ta tundis endal vastutust
arendada eesti keel lühikese ajaga võrdväärseks Euroopa vanade kultuurkeeltega. Selleks
alustas Aavik eesti keele forsseeritud arendamist, mida ta nimetas keeleuuenduseks.
Eesmärkideks olid keele väljendusrikkus, rahvuslik omapära ja ilu.
Aaviku sünnikoht Kuressaare jäi talle peagi kitsaks, "intelligendimat õhkkonda"
igatsedes asus ta 1912. a. sügisest Tartusse, kus töötas prantsuse keele õpetajana 8-
klassilises kommertskoolis ja avaldas 1914. aastani "Postimehes" iganädalasi lühiartikleid
pealkirjaga "Väiksed keelelised märkused". 1913. alustas Aavik "Uute sõnade sõnastiku"
koostamist koos V. Grünthal-Ridalaga, Aavik otsis laenamiseks kohaseid soome sõnu ja
Ridala valis Wiedemanni suurest "Saksa-eesti sõnaraamatust" kirjakeelde sobivaid
murdesõnu
annaabi.ee 
