Klassikaline saksa filosoofia
teadvus ei anna meile lõplikku. Teine asi on lõpule viidud kogemus: see eeldab, nt
põhjuslikkus, et me tuletame põhjuse mõistest mõiste „esmapõhjus“, see on põhjus millele
enam midagi ei eelne. Kui me selleni jõuame, siis jõuame lõpule viidud kogemuseni.
Esmapõhjus on mõistuse mõiste, mida tuleb selgelt eristada põhjusest, mis on arumõiste. Vahe
on see, et põhjuse mõistete saab rakanedada piiramatult, siis emsapõhjust ei saa kogemuses
näidata. On toimunud nähtumustelt intellgibiili maailma minemine ehk mõistuse mõistel pole
vastet kogemuses. Selline kogemuse lõpule viimine on transtendentne. Mõistusmõisted ehk
ideed(viide Platonile). Kandi jaoks on ideed pelgalt mõistuse mõisted, peas olevad kujutlused
ja paratamatud, mida ei saa kujundada. Näivus tekib paratamatult, paratamatu viis mõtelda,
kui eksime, siis satume näivusesse. Immanentne rakendus on transtsendentaalne vastand.
annaabi.ee 
