"integratsioonipraktikaga" - 1 õppematerjal

ELi valitsemine

rahvusüleste institutsioonide kasuks valdkondades, kus see on otstarbekas. Funktsionalistide jaoks on prioriteetne avalik heaolu, mitte rahvusriigi puutumatus, suveräänsus, mingi kindel ideoloogia. Funktsionalism suudab edukalt seletada funktsionalistlike institutsioonide loomist 1950-ndatel, kuid ei suuda selgitada integratsiooni aeglustumist 1960-ndatel ja 1970-ndatel. Neofunktsionalism on kõige tuntum integratsiooniteooria, mis arenes käsikäes integratsioonipraktikaga, peegeldades Jean Monnet ja Robert Schumani (vt ka peatükk 1.2) visioone Euroopa ühendamisest. Neofunktsionalismi keskne tees on, et integratsioon kandub üle ühest majandussektorist teise (spill-over effect). Neofunktsionalismi loogika võib summeerida järgmiselt: integreerimist tuleb alustada nn ,,madala" poliitika valdkondades, kuid tegu olgu strateegiliste majandussektoritega (nt söe ja terase tootmine). Tuleb luua