ELi valitsemine
rahvusüleste institutsioonide kasuks valdkondades, kus see on otstarbekas. Funktsionalistide
jaoks on prioriteetne avalik heaolu, mitte rahvusriigi puutumatus, suveräänsus, mingi kindel
ideoloogia. Funktsionalism suudab edukalt seletada funktsionalistlike institutsioonide loomist
1950-ndatel, kuid ei suuda selgitada integratsiooni aeglustumist 1960-ndatel ja 1970-ndatel.
Neofunktsionalism on kõige tuntum integratsiooniteooria, mis arenes käsikäes
integratsioonipraktikaga, peegeldades Jean Monnet ja Robert Schumani (vt ka peatükk 1.2)
visioone Euroopa ühendamisest. Neofunktsionalismi keskne tees on, et integratsioon kandub
üle ühest majandussektorist teise (spill-over effect). Neofunktsionalismi loogika võib
summeerida järgmiselt: integreerimist tuleb alustada nn ,,madala" poliitika valdkondades,
kuid tegu olgu strateegiliste majandussektoritega (nt söe ja terase tootmine). Tuleb luua