Kolmandaks tuleks eestlastel endal Nõukogude aja stereotüüpidest lahti saada ja võtta vene vähemust kui ühte loomulikku ühiskonna osa. Praeguses Eesti ühiskonnas on vene rahvus teatud põlu all, mis tähendab seda, et juba vene perekonnanimi võib tähendada eelarvamustega suhtumist isikusse. 7. Kokkuvõte Essees lähenesin integratsioonipoliitikale mitme nurga alt ja analüüsisin erinevaid integratsioonipoliitikaga seotud asjaolusid. Esiteks lahkasime erinevaid integratsioonipoliitika aspekte. Teiseks uurisin, millised on tuleviku väljavaated ja mida saaks paremini teha. Võime tulla järeldusele, et venelaste integreerimine Eesti ühiskonda on olnud suhteliselt vaevaline ja konfliktne. Kogu integreerumisprotsessi on vaja fundamentaalselt muuta, alustades lasteaedadest ja koolidest, lõpetades tööturuga ja sotsiaalsete õiguste tagamisega.
lähtuvalt võrdusest, mis ei ole alati formaalne nähtus, sealjuures on oluline näha ka rangeid meetmeid, mis on fondide jaoks olulised (siinjuures mõtleme nt Kreekale, Portugalile jt mõeldud laenuandjaid), et riigid vähendaksid avaliku sektori kulutusi. Integratsioon on justkui mingi kättesaamatu ja kauge eesmärk, mille poole püüeldakse, kuid teatakse, et see seda kunagi täidetav pole – eeskätt soovitakse sellega muuta ja olla võrduse püstakuks kogu Euroopa Liidus (integratsioonipoliitikaga) ja lisaks ka tõsta ühiselt oma kodanike jõukust. Europaniseerumise väljundiks võib olla regulatiivne mitmekesistus, tugev konkurents ja isegi moonutatud konkurents. Seda saab veel defineerida kui võrdsus piiratud individuaalsuse ja formaalsusega ja vastupidi. Troikad ja ECB-d ei aita sellele ka kuidagi kaasa (need on need, kes käivad riikides ja teevad ettepanekuid, vaatavad järele laenusaajate tegevust, ala Kreekas mingid EU ametnikud“
annaabi.ee 
