Eestlaste vabaduse järgjärguline kokkuvarisemine keskajal
tingitud küll piiskoppide ja ordu omavahelisest suhtest. Vahest nõudsid peapiiskopp ja piiskopid
kõigi tähtsamate losside suhtes enesele teatavat maaisanda ülevaatuse ehk omanduse õigust (v.
ka U. B. 83), mis siis ordu kaebuste tõttu paavsti mainitud kirja esile kutsus. Aleksander IV
määras ristisõdade eesmärgiks ka ordulosside kaitsmist ja nõudis, et piiskopid oma
laenumeestega ning alamatega aidaku ka ordule soodsaid kindlustusi ehitada vaenlaste jultumuse
vastu (contra insultum hostium, U. B. 350).
Kui sakslastel viimaks korda läks suure mitmeaastase jõupingutuse järel kurelasi jälle alla heita,
võeti rahulepingusse muu seas määrus, et need, kes ristiusust on taganenud, peavad siis, kui ordu
paganate vastu lossi (ein hus) ehitab, üks kuu seal omal kulul teenima (U. B. 405, a. 1267).
Semgallisid kohustab 1272. aasta leping lossi ehituse- ja teedetegemistöödele (U. B. 430).