Kultuuriteooria kõik materjalid
Kuni 18. sajandi keskpaigani oli valitsevaks teoloogilis-universalistlik kontseptsioon,
mis seisnes ajaloo põhjendamises jumaliku ettemääratusega. Valgustusfilosoofia esile
kerkimisega lisandus teoloogiliselt põhjendatud pildile mõistusekeskne
kontseptsioon, mis toetus ajaloole kui lineaarsele protsessile, mille püsivaks
elemendiks oli muutumatu inimloomus. Samuti muutus 18. sajandil ajaloo eesmärk.
Ajaloost sai moraalse juhatuse vahend. Sellist ajaloo instrumentaliseerimist on
täheldada näiteks Diderot', D'Alembert'i, Voltaire'i ja Iselini töödes, kuid ka
Rousseau' loomuseisundi käsitluse võib sinna hulka asetada.
Ka Herder käsitles ajalugu tervikuna, milles peituvad seaduspärasused. Tõepoolest, ta
küll jälestas üldistuste ning abstraktsioonide tegemist, kuid samal ajal uskus Herder, et
kogu ajaloolise mitmekesisuse all leiduvad siiski seosed, mis moodustavad ühtse
terviku. Seejuures oli Herderile eeskujuks William Shakespeare. Kirjutises
annaabi.ee 
