Barokiajastu essee
Hilisbarokile kujunes välja neljahäälne itaalia
orkester, milles on juhtivaks kaks võrdse tähtsusega viiulirühma, harmooniatäiteks vioola(d) ja
vundamendiks basso continuo, mida mängiti vastavalt vajadusel päris mitme pilliga ( tsello, violoon
ehk kontrabass, fagott ja mitu harmoonpilli ).
Ansamblile loodud teost nimetati tavaliselt sonaadiks. Barokiaegne sonaat nagu ka
hilisrenessansi sonata ei kujutanud enesest esialgu mingit kindlat vormi: ta oli lihtsalt
instrumentaalteios, mis koosnes algul mitmest erineva karakteiga lõigust, hiljem mitmest iseseisvast
osast. Sonaat võis olla nii kiriku- kui kammermuusikateos. 1700. aasta paiku kujuneski välja kaks
põhilist sonaaditüüpi: 1) kirikusonaat, tavaliselt neljaosaline: aeglane kiire aeglane kiire;
2)kammerosnaat, koosneb sissejuhatusest (prelüüd) ja 2-4 tantsulisest osast ning sarnaneb
tantsusüidiga.
Sonaadi paraleelvormiks on kontsert. Enamasti oli eelduseks triost suurem koosseis. Concerto
annaabi.ee 
