Sümfoonia
17.sajandil sümf. iseseisvus kui
instrumentide saatega koorimuusika vorm. Sellest ajast pärinevad näiteks G.
Gabrieli ja H. Schützi "Pühad sümfooniad". Klassikalisele 4-osalisele
sümfooniazanrile pani Sm'l 18.saj. I poolel aluse nn Mannheimi koolkond,
mille juhiks oli J. Stamitz. Hiljem arendasid Viini klassikud seda zanri edasi.
Kõigepealt Haydn, kes jõudis kirjutada 104 sümfooniat, seejärel Mozart ja
Beethoven. Sümfooniat võib pidada kõige täiuslikumaks
instrumentaalmuusikazanriks. Nii nagu sonaadi puhul , on ka sümf. osad
erinevate karakteritega. Romantismiperioodil (19.saj) hakati kujutama
programmilisi sümfooniaid, kus osadele lisati sageli sõnaline seletus,
avamaks helilooja taotlusi. Nt. on H.Berliozi "Fantastilise sümfoonia"
alapealkirjaks "Episoodid kunstniku elust" ja osade pealkirjad: *"Unelmad ja
kired" , * "Ball" , *"Stseenid väljadel" , *"Rongkäik tapalavale" , *"Öine
nägemus nõiasabatil". Tänapäeval ei eelda sümfoonia muidugi enam sonata-
annaabi.ee 
