Tiit Lauk humanitaar
181). Seega on improviseeriv džässmuusik ühtaegu improviseerija, helilooja ja interpreet ühes
isikus, muutudes tahes-tahtmata mängitava pala kaasautoriks. Seda fenomeni on tunnustatud
ka seadusloome tasandil – paljude maade autorikaitse seadustik näeb džässimprovisatsioonide
esitajale ette õiguse 30–50%-le autorihonorarist.
Iseenesest mõista esitab see improviseerivale muusikule hoopis suuremaid nõudmisi nii
teooria (eriti harmoonia) peensuste kui instrumendivaldamise osas – peab ta ju suutma
lahendada probleeme, millele vastuse leidmiseks on heliloojal piiramatu ajaressurss, laval
mõne loetud hetkega! Nagu muusikaajaloost teame, oli aegu, kui ka süvamuusika heliloojad,
nagu näiteks Corelli, Geminiani ja Händel, andsid oma instrumentaalsonaatides esitajale
ainult teose skeleti; esitamiseks vajalikud teosest lahutamatud täiendused pidid tulema aga
esitaja poolt. Möödunud mitmesaja aasta jooksul on süvamuusika heliloojad hoolega tege-