Massikommunikatsiooni ja Eesti ajakirjanduse ajalugu
kõnelesid juba ise enda eest. Osa toimetusi said lihtsalt telefonikõne, et nüüd tuleb
hakata neil "objektiivselt kirjutama". (Ernits, 158)
1940. aastal lavastatud juunipöörde järel jäid paljud ajakirjanikud veel oma endisele
tööle. Ega nõukogude-meelseid haritud inimesi palju ei olnud ja võimuhaarajad
lootsid kogenud kaadrit "ohjes hoida", samuti oleks järsk ülevõtmine halva
propagandistliku mõju jätnud. Ajalehtede toimetustesse hakkas siginema omamoodi
"instrueerijaid" ja kaastöölisi, kes omasid varsti toimetustes rohkem võimu kui
väljaandja ja peatoimetajad kokku. Esialgu taheti, et endised ajakirjanikud uue
võimuga koostööle asuksid. Need, kes avalikult deklareerida julgesid, et nad
kommunistidega koos töötada ei taha, kadusid jäljetult, näiteks ajalehtede
korrespondent Arved Ojari Tartust. Toimetustes hakkas ringi liikuma teisigi imelikke
tegelasi, nagu TASSi korrespondendid, kellel olid sidemed julgeolekuorganitega.
annaabi.ee 
