Õiguskantsler
Heinrich Schneider on loetlenud neli õigus-
kantsleri ja traditsioonilises mõttes parlamendi ombudsmani erinevust: (1) õiguskantsler on sõltumatu,
ombudsman aga parlamentliku kontrolli organ; (2) õiguskantsler valvab õigusaktide legaalsuse järele,
ombudsman analüüsib neid ühtlasi vajalikkuse, õigluse, otstarbekohasuse, kõlbluse ja muudest aspekti-
dest; (3) õiguskantsler on kõrge kvalifikatsiooniga jurist, ombudsman võib olla kes tahes; (4) õiguskants-
ler viib asja instantsini, kes selle lahendab, ombudsman teeb väärnähtuste korral ettepanekuid ja annab
soovitusi.*65 Kui vaadata põhiseaduse paragrahve 139 ja 142 värske pilguga, tundub, et kirja on pandud
nii seaduspärasuse järele valvaja kui ka otstarbekohasuse kritiseerija, nii omal initsiatiivil tegutseja kui
kodanike kaebuste töötleja, nii lõpuni mineja kui ka soovitaja funktsioon. Heiki Loot on pannud ette
annaabi.ee 
