Pärast sissejuhatavat lugu, räägiti meile ühtteist akustilisest kitarrist. Akustiline muusika võimaldab olla üksinda ühes bändis. Samuti rääkis Nevil meile kui palju sõltub üks kontsert pealtvaatajatest ning lubas ka meil mingil määral teda mõjutada ja osa võtta. Kunagi ei saa toimuda kaks täpselt samasugust kontserti. Väga palju lihtsalt sõltub seltskonnast ja meeleolust. 1),,Smells like blues" Juba kontserdi alguses võis märgata, et esitamisel oli palju inspireerimist. Meie muusik tundis ennast vabalt ja esitas igat lugu vastava hetke meeleoludele vastavalt. Kontserdi lugude valik polnud ette valmistatud nagu meile öeldi, vaid vastavalt olukorrale tuli ka uus lugu. 2)Tommy Himalay - ,,Need kes ootavad" Nevil rääkis meile ka oma erilisest kitarrist, mis on pärit Ameerikast ja esimene selline pill valmis juba 1939. aastal. Tal on kitarrimängijatest oma kindel eelistus ja on palju inimesi kellest ta lugu peab. Üks nendest on Himalay
Ometigi näib Oidipuse kompleksile psühhoanalüüsi pealiini poolt pakutuid edasi arendavate keelekriitiliste süvakultuuriliste universaallahendite leidmine, mille võimalikkusele näib Freud vihjates viitavat oma tippteoste viimastel lehekülgedel, meeletult paljulubav, plahvatuslik ja käestlibisev uurimisvaldkond. Küllap on see ka üks põhjusi, miks psühhoanalüüs on troonilt heidetud, ent Freud jätkab semiootika piire nihutavate mõtlejate inspireerimist. Pole patt hõigata, et kogu post-eesriide tagune, on freudismist kui värskelt kallatud eetrist läbi imbunud. Lacan, Zizek, Kristeva, aga ka Foucault, Derrida, Deleuze/Guattari on vaid mõned nimed loetelust, mis näib kaugele tulevikku kanduvat. Loodetavasti on selle ajavormi tingimuslikus mõõtmes reserveeritud koht ka Kaldalu nimele, kuna just Freudi ja Jungi teooriate lepitamine on seatud minu bakalaureuse-õpinguid lõpetava uurimistöö põhifookusesse.
annaabi.ee 
