poliitikute jts. vastu ning L. Lombardi-Satriani on nimetanud folkloori tervikuna "vastuvaidlemis- kultuuriks" (the culture of contestation), mis vastandas end kõrgkihtide ametlikule kultuurile. Muidugi transponeeris nõukogude teooria selle kõik puhtalt minevikku ja/või teistele formatsioonidele ja keeldus kategooriliselt tunnistamast seda, et nõukogude reiim ise oli poliitiliste anekdootide ammendamatu allikas ja inspiraator. Folkloorses naljas eristub välja kaks ajaloolist kihti, mis esindavad ühtlasi kaht struktuuritüüpi: 1) vanem, keskeltläbi ka pikem jutustav puändita nali, mida eesti keeles tavatsetakse kutsuda naljandiks (vrd. soome kasku, saksa der Schwank); 2) uuem, reeglina lühike (tihti ka lühidialoogi, ütluse või keerdküsimuse vormis) puändiga lõppev nali, mida eesti keeles tavatsetakse kutsuda anekdoodiks (vrd. soome vitsi, saksa der Witz; saksa die
annaabi.ee 
