Viimne ratsu .
luuletajalt samuti nõutakse maksu, peetaske teda samaväärseks eraettevõtjaga. Poeet selgitab,
kui raske on tema värsse ritta seda, leida riime, mis tuhandeid aasatid panevad tuksuma
inimsüdameid, luuletajaid peab mees nii rahva teenreiks kui juhtideks. /Proletaarlased me,
kelle tööriistaks sulg/. Luuletus lõpeb selelga, et Majakovski ei suuda finantsinspektorit
ümber veenda ja nõustub maksuga ning soovitab inspektril endal sulg haarata ja värsiridu
kirjutada.
/Laulud, laulud, kuhu te mind viite?/ küsib Sergei Jesseenin. Tutvudes team elulooga tundub,
et tema luuleanne oli talle kahjulik, kainetel hetkedel mõistis ka ta ise enda täbarat olukorda ja
kindlusetust, see haakub hästi hobusega, kes üksi loojangule vastu kappab, segaduses ja
eksinuna.
Olen viimaen külapoeet ma,
lihtne laulude lausadest sild.
Päeva lahkumispalves mind veetma
kutsub kaskede viirukipild.
annaabi.ee 
