Arvo valton
Teatud tahtekooliks oli ta kindlasti. Sa pidid raskustest läbi murdma ja... Aga kui otseselt ta kajastub, on
iseküsimus. Küüditamise ajal olin 13, tagasi tulles 18, aga ei saa öelda, et need aastad oleksid vaimselt
täiesti tühja jooksnud. Muidugi oli raske. Õnneks leidus seal vene õpetaja, kes sundis meid õppima, keelt
omandades hakkasin ka maailmakirjandust lugema. Aga enne seda olin suure lugemiskooli juba läbi teinud,
lugemishimu oli suur.
-- Inseneriamet teid ikkagi väga ei köitnud, et läksite stsenaristiks õppima?
-- See oli natuke sundkäik. Küüditatud perest tulnul ei olnud mingit lootust saada näiteks Tartu ülikooli
filoloogiasse või mõnele "ideoloogiaalale" õppima. "Tipis" valitses tol ajal vabam õhkkond, seal ei olnud
sellist ideoloogilist survet. Mäeinseneri eriala valisin väga proosalistel põhjustel seal oli kõrgem
stipendium, aga vanemad jäid Siberisse, kuskilt kõrvalist abi loota ei olnud
annaabi.ee 
