Meditsiini ja bioloogia ajalugu
19. sajandil olid rõuged Austraalia aborigeenide peamine surmapõhjus. Edward
Jenner (1749–1823) oli Briti maakohas tegutsev arst. 1796. aasta mais valis ta "terve, umbes
kaheksa-aastase poisi, keda lehmarõugete vastu inokuleerida". Valitud poiss James Phipps (1788–
1853) elas eksperimentaalse inokulatsiooni lehmarõugete viirusega üle, ainsaks kaebuseks oli kerge
palavik. 1. juulil 1796. aastal võttis Jenner "rõugematerjali" (ilmselt nakatunud mäda) ja inokuleeris
sellega korduvalt Phippsi kätt. Phipps jäi ellu ja teda inokuleeriti rõugetega veel 20 korda, ilma et ta
oleks haigestunud. Sellega oli leiutatud vaktsineerimine – sõna ise tuleb ladina sõnast vacca, mis
tähendab lehma. Marutaud on surmaga lõppev imetajate haigus, mida põhjustab marutõve viirus. 21.
sajandil mõjutab see peamiselt metsikuid loomi, nagu rebaseid ja nahkhiiri, kuid tegemist on ühe
vanima teadaoleva viirushaigusega, mida teatakse juba vähemalt 4000 aastat.