"Läänerindel muutusteta"
Te ei tea, mis tunne on karta iga hetk kuuli saada.
Me vaatame oma elu hoopis teise pilguga, me mõtleme asjade üle teistmoodi ja ainus soov,
mis meil on, et me saaks siit jubedast kohast minema. Me oleme noored, meil on ees terve elu,
mis peaks olema täis rõõmu ja helgust, kuid sõda on meid muutnud. Tänu Teile oleme meie
muutunud ja me ei oska enam tulevikku oodata.
Ma kirjutan Teile seda kirja, et teatada Teile, et te eksisite, kui Te meid lahinguväljale
innustasite minema. Me olime siis alles poisikesed ja Teie panite meid uskuma, et me oleme
mehed. Te andsite meile valelootusi. Teie õhutasite meid, kuid nüüd me istume kaevikutes,
peas täid, oleme pesemata, kõrvus kostab suurtükimürin, ja me ei mõtlegi kuulsuse ega au
peale. Meie ümber võitlevad sajad tuhanded sõdurid, mitmed kümned tuhanded on vigastatud
või hukkunud. Ja selline pilt jääb meiele eluks ajaks silme ette. Me ei saa öösiti magadagi. Me
annaabi.ee 
