JUHAN LIIV
Ta jätkas veel mõnda aega kirjanikuna Alatskivil ( jut. ,, käkimäe kägu ,, ja ,,nõia tütar ,,. Kuid
siiski oli haigus arenenud nii kaugele et ta paigutati närvikliinikusse. Järgnevalt kadus ta
avalikusse eest ligi 10.neks aastaks.
Haigusaastad tähendasid liivile kodudust, rändamist ulualuse ja hingerahu otsinguil, ning
läbielatu ja tunnetu luulendamist.
Tähelepanu ja tunnustus innustasidki Liivi uuesti aktiivsele kirjanikutööle. Kuid siis oli juba hilja
. Ta suri 01,12,1913. Tema luule väärtuslikum osa sündis haigusaastatel.
Tema loodusluule kuulub Eesti luuleklassikasse . Loodus ei ole tema luules dekoratsioon, vaid
nähtus iseendas ; realistlik detailides ja hingestatud oma olemasolus.
Tema armastuslaulud on enamasti lühikesed ja tabavad pildistused, kus olulisel kohal on kordus
ja rütm.
Luuletaja tunnetas isamasaatust läbi enda elutraagika
annaabi.ee 
