aastal ning see kestis umbes 4 sajandit, mille jooksul hukati umbes 150 000 inimest ( neist Hispaanias 5 000). Täielikult kaotati inkvisitsioon 19 sajandil. Inkvisitsiooni on erinevate autorite poolt nii kaitstud, kui ka laidetud. Inkvisitsioon loodi ketserluse ( ketseriks loeti usklikku, kes tundis küll katoliiklikku õpetust, ent sellegipoolest seda eitas) jälitamiseks ja väljajuurimiseks vägivalla, mitte veenmisega. Tuhanded mitte milleski süüdi olevad inimesed langesid inkvisiatsiooni ohvriks tänu pealekaebamisele või siis inkvisiitorite himust saada enesele nende varandus. Inkvisitsiooni kõrgeim juht oli Rooma paavst. Üldiselt andsid paavstid inkvisaatoritele piiramatu võimu tegutseda ja see tõigi kaasa süütute inimest huku. Oli ka riike kus inkvisitsioon sõltus vahetult kuningavõimust (Hispaania, Portugal). Kes olid inkvisiitorid ja mida nad enesest kujutasid inimestena ning kirikutegelastena?
INKVISITSIOON Inkvisitsiooniaparaadis olid tähtsad veel prokurör, arst ja timukas. Prokurör, inkvisitsiooni teenistuses olev ordu munk esines süüdistajana. Arst jälgis, et süüdistatav piinamise käigus enneaegu hinge ei heidaks. Timuka roll oli piinata ja tappa. Lisaks nendele kuulus inkvisiatsioonitribunali hulk veel teenindavat personali: vangivalvurid, teenrid. Inkvisitasiooni loeti kõrgeimaks riigiorganiks, temale pidi kuuletuma kõik ilmalikud ja kristlikud võimuorganid. Inkvisiatsiooni või tema tegevusele vastuhakkamine võis süüdlase õige kähku tuleriidale viia Põhieesmärgiks polnud mitte niivõrd karistuse määramine, kui võrd ketserite ümberveenmine ning ketserlike vaadete leviku takistamine. Inkvisitsioonikohtu protseduuri kulgemine: Kohtunikud e inkvisiitorid saatsid mingisse linna või piirkonda teate oma tulekust. Kohal pidasid nad jutluse , milles kutsusid oma patte üles tunnistama, ketserlusest loobuma. Need,
annaabi.ee 
