V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
kübarat.
Kui silm nende losside amfiteatri astmeist kõrgemale tõusis, siis jõudis ta pärast sügava
kuristiku ületamist Uuslinna katuste vahel, mis polnud muud kui Saint-An-toine'i tänav,
lõpuks Angouleme'i lossini. Mitmete aegade suurehitusena
pakkus see ka üsna uusi, väga valgeid osi, mis kogu ehitusega niisama vähe sobisid kui
punane paik sinise vestiga. Kuid uue lossi haruldaselt terav ja kõrge katus oma rohkete
nikerdatud vihmaveetorudega ja tinaplaatidega, kus kullatud plekist inkrustatsioonid särasid
tuhande fantastilise arabeskina, see nii huvitavalt kirjatud katus kerkis graatsiliselt vana lossi
tuhmunud varemete vahelt, mille paksud, vanadusest vaatidena tursunud, kõdunenud ja ülalt
kuni alla mõranenud tornid sarnanesid suurtele vatsadele, mille eest nööbid on ära karanud.
Taamal tõusis Tournelle'i lossi tornide mets. Kuskil maailmas, ka mitte Cham-bord'is * ega
Alhambras *, pole köitvamat, õhulisemat, võluvamat vaatepilti noist kõrguvaist, nooljatest