Antiikaja armee ja sõjapidamine
riisumiseks, orjade saamiseks, rõhutute vastupanu mahasurumiseks. Antiikajal oli valitsevate
klasside esindajail ebaõiglasi õigustavaid teooriaid (näit. Platoni ja Aristotelese teooria).
Välisvaenlaste vastu peetavaid sõdu nimetasid roomlased õiglasteks (bella justa). Orjade ja
rõhutute võitlust rõhujate vastu (Spartacuse ülestõus jmt., mis olid inimkonna ajaloo esimesed
vabaduse eest peetavad sõjad) nimetasid roomlased ebaõiglasteks sõdadeks (bella injusta).
Antiikaja kreeklastel oli sõda ja võitlust kehastav jumal Ares, roomlastel Mars; suurtest
erinevustesthoolimata hiljem neid sarnastati. Ka paljusid muid jumalaid, näiteks Zeusi,
Athenat, semiidi linnade jumalaid ning Rooma sõjaväes austatud Vanade Idamaade jumalaid
Jupiter Dolichenust ja Mithrat, seostati sõjaga. Kreeklastel ja roomlastel tähendas sõda kogu
sõjaväe korraldust. Antiikaja sõjakirjanikud eristasid sõjas sõja ettevalmistamist