1500...9000m/s, see oleneb lõhkeaine omadustest. Lõhkeaine liigid Lõhkeaineid jagatakse kolme põhilisse rühma. Esimese rühma moodustavad paiskavad ehk ballistilised lõhkeained, mille detonatsioonikiirus on tavaliselt alla 2000 m/s, näiteks püssirohud. Teise rühma moodustavad brisantlõhkeained , mille detonatsiooni kiirus kiirus on suhteliselt erinev 2000...9000 m/s. Kolmadasse rühma kuuluvad initsieerivad lõhkeained, neid nimetatakse ka primaarseteks etonaatoriteks. Initsieerivate detonatsiooni kiirus on vähemalt 5000 m/s ja neid kasutatakse põhiliselt brisantsete võ iballistiliste lõhkelaengute süütamiseks.
Lõhketöödel laengute valmistamiseks kasutamiseks on need lõhkeained oma suure tundlikkuse tõttu liiga ohtlikud [11]. 7 Brisantsed lõhkeained on oluliselt võimsamad (nende brisantsus ja töövõime on suuremad) kui initsieerivad lõhkeained. Neid saab initsieerida kas initsieeriva lõhkeaine või mõne teise brisantse lõhkeaine plahvatuse abil. Brisantsete lõhkeainete suhteliselt madal tundlikkus, võrreldes initsieerivate lõhkeainetega, tagab nende tunduvalt ohutuma kasutamise lõhketöödel. Brisantsed lõhkeained jagatakse veel tugevdatud- , normaal- ja madala võimsusega lõhkeaineteks [11]. Plastilised lõhkeained on tugevdatud võimsusega lõhkeainete (kõige sagedamini heksogeeni, oktogeeni või pentriidi) mehhaanilised segud mitmesuguste sideainete ehk plastifikaatoritega. Harilikult kasutatakse sideainena mitmesugused nii taimseid kui mineraalseid õlisid ja vahasid
annaabi.ee 
