Klassikaline saksa filosoofia
olendist. Tuuakse sisse imaginaarne mõiste, et suhestada reaalne maailm ja maailma
ettekujutamise maailmaga. Jumalat kujutatakse ette inimvormilisusena; oma inimliku
ettekujutuse kanname edasi kõrgemaile olendile. See on alusetu.
Deism – arukategooriatest luuakse ette kujutus jumalast (põhjuslikkus, jumal kui algpõhjus –
põhjus on aprioorne mõiste, idee, mõiste konstruktsioon; religioonis ei tööta;) ja teism
(võetakse meie mõistusearust). Rääkida maailmast iseenda kogemusest; inimvormilisus.
Me lihtsalt kujutleme maailma ette ja ei määratle midagi. See subjektiivne taotlus kõike
süstematiseerida on meie enda jaoks; see on eesmärgipärane kui maailm oleks sarnase
mõistusliku olendi poolt loodud. Kahte sorti eksitusi: hüperfüüsiline eksitus (enam kui füüsis
tuuakse loodusesse tagasi ja hakatakse seletama, miks on looduses nii, aga Jumal on asjad nii
lihtsalt loonud) ja transtsendentne (mõistus läheb üle võimaliku kogemuse piiri) eksitus.
annaabi.ee 
