Tõde ja Õigus II Terve tekst
"
Imelikul viisil tõid need sõnad Indreku nagu täielikule meelemärkusele, sest neis tundus midagi
kodust, mis harmoneeris tema endaga ja selle värvimata kastiga. Äkki ta märkas läbisegi
sibavat inimhulka, märkas iseennastki oma kastiga, mida toetas paremale põlvele, et nõnda
oleks kergem teda läbi müksleva inimmurru suruda.
Varsti leidis ta enda jaamahoone seina äärest. Siia laskis ta kasti langeda, et pisut aru pidada ja
inimvoolu hõrenemist oodata. See oli õnnelik tegu, sest siin oli tal juht tähele panna, et temast
mööda kanti hullemaid ja suuremaidki kaste, kui tema oma oligi. Sellest sai ta südant: haaras
kasti uuesti paremale põlvele ja hakkas edasi astuma.
Kui Indrek jaamahoonest läbi tema esisele jõudis, oli suurem hulk juba lahkunud. Vaevalt sai ta
kasti kõrvalisemasse paika maha panna, kui juba kräsus habemega rässakas vanamees oma
annaabi.ee 
