Tänavaelu
samuti oma toimetusi tegema, naised, lapsed ja mehed, räämas, kaltsudes ja näljas, ei lähe mitte
tööle, kooli ega lasteaeda, vaid suunduvad jahile, toitu otsima.
Nad elavad oma võõrandunud maailmas, kus kehtivad kindlad reeglid ja märgistatud piirkonnad.
Nad ei tunne kirjutatud seadusi, vaid vaatavad, kuidas kõige paremini toime tulla. Inimesed ei
taha neid tunda, külmavärin ja vastikustunne valdab paljusid, kui näevad räsitud inimtompe
prügikastist leitud hallitanud saia nosimas ja aukus kingi jalga proovimas. Ka väikeseid
tänavalapsi silmates mõtleb nii mõnigi, et uih, need on nii halvad ja ulakad lapsed, targem on
neist eemale hoida. Inimesed tunnevad end hästi, et nad ise nii ei ela, neid valdab kergendus ja
rõõm, et nende elu on teisiti läinud. Tegelikkuses jääb paljudel aimamata asja tuum, et kogu see
olukord on nii kurb. See on täiesti ebahumaanne, et inimesed otsivad sööki prügikastist, kerjavad
annaabi.ee 
