Jostein Gaarder "Sofie maailm"
rahvaste rahvustunnet ja identiteeti.
Romantismiajastu filosoofid käsitasid maailmavaimu kui mina, kes rohkem või vähem
unenäotaolises seisundis loob maailmas asju.
Schelling (vt Lisa 26)
Schelling üritas kaotada piiri vaimu ja mateeria vahel. Ta arvas, et kogu liidus- nii inimhing kui ka
füüsiline tegelikkus- on üheainsa Jumala või maailmahinge väljendus. Tema sõnum väljendavad
loodus ja inimteadvus üht ja sedasama. Ta nägi looduses arengut mullast ja kividest inimteadvuseni.
Ta näitas, kuidas elutu loodus läheb järk-järgult üle aina keerulisematele eluvormidele. Maailm on
Jumalas. Millestki on Jumal teadlik, kuid looduses on ka külgi, mis esindavad mitteteadlikku
Jumalas.
Herder (vt Lisa 27)
Herder arvas, et ka ajaloo kulgu iseloomustab järjepidevus, kasv ja eesmärgipärasus. Ta rõhutas, et
iga ajastu on omaette väärtus. Samuti on igal rahval oma eripära ehk rahvahing. Küsimus seisneb