"Varjud Vargamäel" - essee
aastalt töntsimaks läksid.
Vargamäe soosillal tuli Andresel meelde, mis nad Krõõdaga temast rääkinud. Ja otse
uskumata valusalt pidi Andres tunnustama, et soosillaga oli sündinud Krõõda, mitte Andrese
sõnade järele. See oli seda valusam, et Krõõt ise oli nii varakult läinud, aga oma sõnad jättis ta
Vargamäe soosilla üle valitsema kuni tänapäevani."
Inimesed Vargamäel tulid ja läksid, aga Vargamäe jäi. Tema mäletas oma inimesi, rääkis
nendest läbi inimsuude, soosilla ja Vargamäe haraliste mändide.
Ja vaevalt lõpevad "Tõe ja õiguse" I osaga mälestused ja varjud Vargamäel, nagu ei lõppenud
ka kivid Andrese põllul.
annaabi.ee 
