Faust kui hea ja kurja vahel kõikuva inimese sümbol
Ta
leiab, et maailm on täis inimlikku kurjust ja pahesid ning inimesed ei suuda näha
oma väikestest probleemidest kaugemale ning jõuab tõdemuseni, et olulisem kui
mõte, sõna või jõud, on tegu.
Teoses toodud mõiste „Faustilik hing“ tähendab jumala eitamist. See
märgib rahutust, mis sunnib vaatama kaugemale kui silmapiir ulatub ning
ootama rohkem kui üks surelik eales väärida saab. See on soov, olla seal, kus
meid parasjagu ei ole. Nagu inimsurelikule kohane, ikka soovitakse midagi muud,
midagi, mis meile kättesaamatu või on parasjagu kellegil teisel. Kadedus on
inimlik, sama inimlik nagu soov püüelda paremuse poole, vankumatu jonn mööda
eluredelit ülesse ronida. Paraku kipume tihti vigu tegema ja prantsatame alla.
Kuna Faust otsib elu mõtet, siis see ongi soov püüelda ettepoole, millessegi, mida
ei eksisteeri veel. Ta soovib omandada uusi teadmisi ja tunda saada armastust.
Järsku pakkus talle seda kõike Kurat