Vene kirjanikud
Dostojevski vastandas "mässule" religioossuse kui vene rahva põlise loomuomaduse. Sunnitöö
aastatest ilmus kirjaniku loomingusse ka sunnitöölise põhitüüp kriminaalkurjategija, mõrvar, kelle
iseloomus kirjanik pidi vahel paratamatult täheldama ka liigutavat inimlikkust.
Dostojevski loobus utoopilise sotsialismi inimesekonseptsioonist ("inimene on loomu poolest hea") ja
vastandas sellele inimloomuse komplitseeritud ja vastuolulise olemuse idee. Jutt on nimelt
inimloomusekomplitseerituse tõdemisest, mitte aga sellest, et naiivsele tõele "inimene on hea"
vastandub niisama ühekülgne tõde "inimene on loomu poolest kuri".
Kaootilisus, irratsionaalsus ja stiihilisus on Dostojevski 60ndate aastate teostes maailma ja inimese
peamisi jooni. Elu komplitseeritus, kahepalgelisus peegeldub juba kirjaniku suurte romaanide
struktuuriski. Dostojevski on toonud maailmakirjandusse vene rahvuse sümbolkuju: leplik, ohvrimeelne
ja kõikeandestav (nt
annaabi.ee 
