Eesti kultuuri alused ja tähendus
end loodusest seeläbi, et näiteks välgust kõneldes ei pruukinud ta ise välku näha), vaid
keelest sai ise meedium, keskkond (keelemärkide abil püüti välku esile manada). Keel on
olemise koda, nagu on seda kujundlikult nimetanud Martin Heidegger. Teiselt poolt kuulub
aga kultuuri ka see, mis allutatakse ümbernimetamisele, selleks et nimetamist ennast vältida.
Selles kätkeb kultuuri tabuistlik ja metafoorne, poeetiline olemus. Vana-Kreekas iseloomustati
inimloomet techne ja poesise mõistete abil, milles esimene rõhutas jäljendamisoskust, teine
tegelikkuse taasloomisvõimet.
Kultuuri kui teise olemise ehk Lotmani traditsioonis öeldult semioosise areng ongi toimunud
selle kahe poole, oskuse ja loovuse vahelise suhte pidevas keerulisustumises. Lotman on
võrrelnud semiootiliste süsteemide kokkupõrkeid semiosfääris Vana-Kreeka mütoloogilise
Proteusega, kel oli võime teiseneda, jäädes siiski iseendaks. Kultuurisisene dialoog, tõlkelisus,