Jürgen Rooste
müüdaks "Sonetid" vähemalt tiraaiga 3000 4000 päris kiirelt läbi.
Mingis mõttes pole Rooste esikteos sugugi moodne, hoolimata nimetatud intertekstuaalsusest
pole siin postmodernsuse hõngugi, sest tekstide ehitamist või miksimist nagu Sven
Kivisildnik või Aare Pilv ta ei harrasta, ning lisaks kõigele on luuletustel olemas puändikus
(varieeruvalt varjutatud). Kuigi vahel keeleliselt omapäratsev, on ta siiski tunde- ja mitte
sõnamaag. Inimlikuimad ja mõistetavaimad asjad on murtud värsiridadeks, mis haaravad
lugeja jäägitult. Tegu on isikliku elu kerge kõverpeegeldamisega fantaasia piirini.
Kas "Sonetid" eesti kirjanduses midagi muudavad? Esikkogu kohta liiast küsitud, kuigi ma
tahaks vastupidist; tuleb nentida, et kui mõjutab keskit või miskit, siis natuke. Jäljendatavat on
vähe. Rooste isegi nimetab end mõjutatavaks ega kuuluta ainsaks geeniuseks. Ehkki teistpidi
oleks säärane kirjanduslik epateerimine kasuks tulnud
annaabi.ee 
