Kõige hullem oli see mis tehti nende inimestega kes polnud nõus täitma neid käske mis Nõukogude valitsus välja jagas. Inimesed küüditati Siberisse vangilaagritesse ja närustesse elamistingimustesse. Mina arvan , et see on täielik barbaarsus , inimesed pidid tundma nälga ja kannatasid kohutavalt. Enamused neist olid eraldatud oma perekondadest ja paljud lähedased surid. Neid koheldi ligilähedaselt orjadele ja neisse suhtuti kui rämpsu , ilma igasuguse austuse ja inimlikkuseta. Väga palju inimesi suri ! Nimelt see sündmus pani minu meelest üüratu paugu tolle aja kultuurile ja ajalukku. Need inimesed kes sealt eluga pääsesid ei unusta kunagi seda kohutavat sündmust mis muutis nende elu tundmatuseni ja loodavad , et ei peaks enam kunagi midagi taolist läbi elama. Arvan , et suurelt osalt see sündmus muutis eestlaste suhtumist Venemaasse ja venelastesse. Raske on andestada ja unustada midagi
tunded on talle kättesaamatud. Aktiivse enesehävitajana viib Dorian ellu oma portreesse vermitud ebainimlikke tegusid. Sõprus Dorianiga hukutab naisi ja mehi, nad nakatuvad meeletust naudingukirest, lõpetavad ise oma elu või lähevad põhja. Noormees elab kaksikelu, aga pahelisuse jäljed jäävad ainult portreele. Wilde tahtis ülistada kangelast, kes on ohverdanud hinge ilule ning kunstile, kuid kunstitõde osutus tugevamaks. See näitas, et Dorian oli enese rüvetanud, et inimlikkuseta ilu muutub inetuseks. Jõledast elust meeleheitele viidud, lööb Dorian noaga kõiki tema patte peegeldavat portreed. Oma südametunnistust tappes tapab Dorian iseenda. Wilde ütles kord, et ta tunneb end ära romaani kõigis kolmes tegelases. Tegelikkuses oli ta nagu Basil loov kunstnik. Muu maailm tajus teda nagu Henry Wottonit, mängurit ja pilkajat, kes ei võta midagi tõsiselt. Ja Doriani-sugune oleks ta meeleldi tahtnud olla.
annaabi.ee 
