Peet Vallak “Elu nullpunkt” ja “Epp Pillarpardi Punjaba potitehas”
ning hool sugulase suhtes. Siingi on vanamehenässi tülikus mõistetav, kui inimene ei
näe endast kaugemale. Kui nad oleksid vana Tõnni linna virelema ja surema saatnud,
oleks see jäänud neist kaugele ning poleks olnud enam tarvidust tema peale mõelda.
Ebameeldivusi tahetakse ju ikka endast eemale ajada. Las keegi teine muretseb. Kui
aga häda on juba enda silma ees, jääb inimene siiski inimlikuks ning perekond hoiab
kokku. Selles loos on minu jaoks midagi eriti positiivset. Usk inimlikkusesse jääb.
Mõnedes novellides on teravalt kirjeldatud elu pahupoolt. Karaktereid, kes on
mõne pahe küüsis ning seetõttu oma eluga kimpus. Eriti tuleb see välja loos "Raudne
sõber", kus alkoholilembus sunnib elama meest üks päev(pits) korraga selleks, et
üldse oma eluga toime tulla. Korra teelt eksinud ja pea täis kaaninud, tõuseb temas
aga raev. Tiimu hävitab teda mõnitava viinakasti, kuna ei taha elada mõõdupuu järgi.
annaabi.ee 
