Johann Wolfgang Goethe
nõrgem, kui arvestav ja kaalutlev tüüp ehk siis terve mõistuse kummardaja, kes käitub
alati nii, nagu talle kasulikum on. Tunderikas inimene saab jagu oma egoistlikest
huvidest ja suudab tõusta ning arendada endas eeldusi, mis loodus on talle kaasa
andnud.
Kaasaegne ühiskond moonutab inimest, sellistes tingimustes ei saa inimene areneda.
Ta ei jõua ega suuda mõista looduse poolt kaasa antut lõpuni. Goethe pidas eelkõige
silmas seda kuidas inimesed saaksid ennast inimlikemaks muuta. Inimlikkus käib aga
kaasa lihtsate inimestega, sest nende ja nende keskel elab armastus, elab kirg, mis ei
ole luuleline leid, vaid see ,,päris". See on päris, sest see on loomulik ja lootuslik.
Goethe jõudis tõdemuseni, et looduses on üldiste ja üksiknähtuste vahel korrapärane
soes. Selleks seoseks osutub elu ise. Tema tunnetes võttis maad meeleliselt tajutav.
Tasakaalustatus tunnete jaotus, mis ei lepi hetke joobumusega vaid muudab selle
püsivaks elamuseks