Küüditamine
kallal. Oli plaanitud ulatuslik küüditamine eesti rahva füüsilise hävingu teostamiseks,
mille tegelikku algust tähistas 14. juuni 1941.
Nagu vapustus käis üle maa, kui tol juunikuu ööl ilmusid tuhandeisse kodudesse
NKVD (Norodnõi Komissariat Vnuternnih Del Siseasjade Rahvakomissariaat) rässakad
püssimehed ja käsutasid kiirustades mehed, naised ja väetid lapsedki voodist. Veoautod
kihutasid ahastava inimlastiga raudteejaamadesse, kuhu trellitatud loomavagunid olid
valmis seatud. Perekonnad lõhuti - naine-lapsed lahutati mehest ja isast ning tuubiti
vagunitesse. Läbi suveööhämaruse lisandus üha ja üha uusi inimkoormaid rongidele.
Saabus perekondi pakkidega, mis sisaldasid hädavajalikku, oli aga ka õnnetuid, keda
veeti vagunitesse tühjade kätega. Need viimased olid haaratud tänavatelt või tassitud oma
igapäevaselt töölt, lubamata neil kodunt läbi minna.