Jaan Kärneri „Arhailine õhtu”
mõtiskluseks, võimaluse märgata ümbritsevas seda, mida argitoimetuste tuhinas
on pea võimatu tähele panna: kuidas „lõhnab lehti juues toom” ja maine on nii
rõõm kui valu; kuidas surelik võib tunnetada ennast osana tervikust ja hetkega
mõista selle terviku – ja seega iseenda – igavikulisust. Tuhat aastat on siinjuures
kõigest abivahend, inimmõistusele hoomatavam ajaühik, et lugejat mitte liiga
laiale teele eksitada; nii nagu loodusnähtused on rahvausundis tõlgendatud
inimkujulisteks, lihtsustamaks suure maailma mõistmist ja lubades toetuda
rituaalidele, mida on võimalik suunata ühele konkreetsele jumalusele.
Siin me näeme mütoloogilist maailmavaadet, maa-taeva ja inimliku-jumaliku
eristamist, inimese püüdu ja unistust jõuda täiuslikkuseni. Esimese kahe stroofiga
juhatatakse lugeja järkjärgult luuletuse maailma, tutvustatakse talle olukorda;
kolmanda stroofi alguseks seisabki ta äkki soojas kevadöös väraval ja tunneb aja
annaabi.ee 
