Kanti filosoofia, "Prolegomena" analüüs 2. osa
loovast tahtest – jumala kaemus on loov tahe, puhas spontaansus.
Seda mõistet kasutab Kant nüüd kui piirmõistet – mõistet, mis osutab inimtunnetuse piiridele.
Inimkaemus, erinevalt jumalikust, ei loo seda, mida ta kaeb, vaid üksnes kaeb seda nii, nagu
see on talle antud. Nagu eelpool juba jutuks oli, pole tema olemuslikuks tunnusjooneks mitte
spontaansus, vaid retseptiivsus. Just selle tõttu ei saa ta ka seda, mis talle on antud, kaeda
vahetult nii, nagu see iseendas on. See, mis on inimkaemusele antud, on oma antud-olemises
justkui kaheks murtud. See on nähtumus, mitte aga asja iseendast olemine.
Ja just selle tõttu ei piisa ka pelgast kaemusest, et kaemuses antut tunnetada. Me vajame aru
abi, mis mõtleb seda, mis meile nähtumusena antud on, kui objekti. Aru on Kanti käsitluse
kohaselt küll spontaanne võime, kuid see on tunnetatava objektiga suhtes mitte vahetult, vaid
üksnes kaemuse vahendusel.
Niisiis on inimtunnetus kaheti piiratud