"inimkaemusele" - 1 õppematerjal

Kanti filosoofia, "Prolegomena" analüüs 2. osa

loovast tahtest – jumala kaemus on loov tahe, puhas spontaansus. Seda mõistet kasutab Kant nüüd kui piirmõistet – mõistet, mis osutab inimtunnetuse piiridele. Inimkaemus, erinevalt jumalikust, ei loo seda, mida ta kaeb, vaid üksnes kaeb seda nii, nagu see on talle antud. Nagu eelpool juba jutuks oli, pole tema olemuslikuks tunnusjooneks mitte spontaansus, vaid retseptiivsus. Just selle tõttu ei saa ta ka seda, mis talle on antud, kaeda vahetult nii, nagu see iseendas on. See, mis on inimkaemusele antud, on oma antud-olemises justkui kaheks murtud. See on nähtumus, mitte aga asja iseendast olemine. Ja just selle tõttu ei piisa ka pelgast kaemusest, et kaemuses antut tunnetada. Me vajame aru abi, mis mõtleb seda, mis meile nähtumusena antud on, kui objekti. Aru on Kanti käsitluse kohaselt küll spontaanne võime, kuid see on tunnetatava objektiga suhtes mitte vahetult, vaid üksnes kaemuse vahendusel. Niisiis on inimtunnetus kaheti piiratud