"inimkaemus" - 1 õppematerjal

Kanti filosoofia, "Prolegomena" analüüs 2. osa

Sellele eristusele rajas oma õpetuse Platon, kelle jaoks oli teadus ja filosoofia just teadmine asjadest endist, teadmine, mida on võimalik saavutada vaid puhtas mõistuskaemuses. Kristlik käsitlus jumala mõistusest kui kõike- teadmisest kujundati sellelt platonlikult aluselt, millele aga lisandus kristlik õpetus jumala loovast tahtest – jumala kaemus on loov tahe, puhas spontaansus. Seda mõistet kasutab Kant nüüd kui piirmõistet – mõistet, mis osutab inimtunnetuse piiridele. Inimkaemus, erinevalt jumalikust, ei loo seda, mida ta kaeb, vaid üksnes kaeb seda nii, nagu see on talle antud. Nagu eelpool juba jutuks oli, pole tema olemuslikuks tunnusjooneks mitte spontaansus, vaid retseptiivsus. Just selle tõttu ei saa ta ka seda, mis talle on antud, kaeda vahetult nii, nagu see iseendas on. See, mis on inimkaemusele antud, on oma antud-olemises justkui kaheks murtud. See on nähtumus, mitte aga asja iseendast olemine.