Tema laul on palju tasasem ja vähe rõõmsam suitsupääsukese omast. Siiski on ka tema väga sage lind inimasustuse lähedal, kuid tema eelistab hoopis suuremaid linnamaju: kivihooneid, millele on hea pesa ehitada. Iseloomulik on veel seegi, et oma pesa kohal oleva seina võõpab räästapääsuke väljaheidetega triibuliseks. Looduslikes tingimustes võib ta elada PõhjaEesti pankranniku serva all, aga sageda inimkaaslejana eelistab ta hoonete välisseinu, räästaaluseid, sarikate ja katuse vahel olevat ruumi ja betoonsildasid. Mai keskel alustatakse munemisega,kui nad on selle lõpetanud võib pesast leida 37 muna. Haudumise kestus oleneb ilmastikust: kui on külm ja sombune, siis lendab vähe putukaid ja vanemad peavad endale kaua süüa otsima. Kui aga ilm ilus on, siis püütakse kiirelt vajalik toiduhulk ja saab jälle rutata mune soojendama. Koorunud pääsupojad viibivad pesas süüa
Tugeva meeldiva lõhnaga umbes 2 cm läbimõõduga õied võivad olla nii lillakas- sinised kui valged. Õitseb aprillis-mais 25 päeva, võib sügisel ka kordusõitseda. Viljaks kerajas, lühikarvane kupar.[1] Levila ja kasvukoht Liigi looduslik levila on Vahemere maad, Aasia ja Põhja-Aafrika, kuid taim on naturaliseerunud mitmel pool Euroopas ning ta on introdutseeritud ka Põhja- Ameerikasse ja Austraaliasse. Eelistab poolvarjulisi huumusrikka mullaga kasvukohti. Pikaajalise inimkaaslejana suudab ta kasvama jääda kunagise lillepeenra kohale ka siis, kui inimhooned on maha jäetud või igaveseks kadunud. Looduslikes kooslustes levib harva. Teda leidub lisaks ilupeenardele veel iselevinuna parkides, kirikute ja hoonete ümbruses, müüride ja kiviaedade kõrval[2]. Kasutamine Juba Vanas-Kreekas kasutati lõhnavat kannikest ilutaimena, veini maitsestamiseks, toitude kaunistamiseks ning lõikelillena. Kulinaarias
annaabi.ee 
