Vanaajakunst
Kunst satub
sõltuvusse üksikutest valitsejatest ja peab teenima nende toredusearmastust.
Kunst muutub pealiskaudseks, taotleb väliseid efekte ja tühist virtuooslikkust.
Iseloomulikumaid jooni ongi suurepärane tehnika ja rafineeritud virtuoossus.
Suureneva tähtsuse omandab realistlik ja naturalistlik käsitluslaad, ka
teatraalsuseni küündiv paatose toonitamine ja püüd ilmekuse poole. Jumalate
kujutamine: inimlik maine joon tõrjub välja endise pühaliku, piduliku ja rahuliku
laadi. Inimilikus käsitluses armastatakse käsitleda eriti Aphroditet ja Dionysost.
Doidalsese kükitav Aphrodite ja Medici Venus.
Reljeefkunsti iseloomustab kalduvus esitada figuure ja sündmusi tõelises
ruumis, kujutada ka maastikulisi ja arhitektoonilisi tagaplaane, eelistatakse
idüllilist laadi stseene.
Portreekunst – suurepäraste jõuliste valitsejaportreede kõrval esinesid ka
mitmesuguste õpetlaste ja luuletajate pead – suur ilmekus ja elulisus.