Taimeökoloogia iseseisev töö
sinised kui valged. Õitseb aprillis-mais 25 päeva, võib sügisel ka kordusõitseda.
Viljaks kerajas, lühikarvane kupar.[1]
Levila ja kasvukoht
Liigi looduslik levila on Vahemere maad, Aasia ja Põhja-Aafrika, kuid taim on
naturaliseerunud mitmel pool Euroopas ning ta on introdutseeritud ka Põhja-
Ameerikasse ja Austraaliasse. Eelistab poolvarjulisi huumusrikka mullaga
kasvukohti. Pikaajalise inimkaaslejana suudab ta kasvama jääda kunagise
lillepeenra kohale ka siis, kui inimhooned on maha jäetud või igaveseks kadunud.
Looduslikes kooslustes levib harva. Teda leidub lisaks ilupeenardele veel
iselevinuna parkides, kirikute ja hoonete ümbruses, müüride ja kiviaedade
kõrval[2].
Kasutamine
Juba Vanas-Kreekas kasutati lõhnavat kannikest ilutaimena, veini
maitsestamiseks, toitude kaunistamiseks ning lõikelillena.
Kulinaarias
Kannikese söödavate õitega võib kaunistada lehtsalateid ja magustoite.
annaabi.ee 
