Kirjaniku enda ehk? Peitis end kuskil põõsas ja jälgis tigu ja inimesi ja uuesti tigu ja uuesti inimesi. Tegelikult vist polnud see kellegi vaatepunktist edasi antud. Segadusse võib viia tigu, kuid tigu ei saa iseennast kirjeldada. Ainuke võimalus ongi mõni kõrvaline isik, kui üldse oli kelle. Tegelased olid üsna sarnased mõtlemise poolest. Nende mõtted vahepeal justkui haakusid. Näiteks kui esimene paar rääkis minevikumälestustest, siis ka teine inimestepaar rääkis minevikumäletustest. Ning kui selle teise paari teksti juures oli selline koht, et mees vaatas lille siis järgneval paaril vaatas samuti naine lille tollel lillepeenral. Ning kui see naistepaar soovis teed juua, siis ka järgnev paar noortepaar soovis juua teed. Inimesed justkui oleks lugenud seal eelmiste inimeste mõtteid või midagi taolist. Üsna kummaline oli see. Aga kindlasti oli see huvitav, et kõik toimus lillepeenra juures, seega ühendas neid tegelasi
Vana Testamendi mõtlemises rõhutatakse inimese kaduvust ja tema elu lühidust võrreldes Jumala igavikulisusega: ,,Inimese elupäevad on nagu rohi, kui tuul temast üle käib, ei ole teda. Aga Jehoova heldus on igavesest igavesti" (Laulud 103:15-17). Vanas Testamendis rõhutatakse, et hing, kes pattu teeb, peab surema. Surm ei ole mitte ainult kehast lahkumine, vaid elu lõpp keha muutub maa põrmuks, eluhing naaseb Looja juurde. Kui esimene inimestepaar paradiisist välja aeti, et nad elupuu vilja süüa ei saaks, ei olnud neil enam võimalik surematu olla. (Enne sõid nad surematuks tegevat elupuu vilja nagu kreeka mütoloogias jumalad ambroosiat). Vana Testament kirjeldab taevast Jumala asupaigana. Uus Testament seevastu kuldse linnana, peopaigana, kus ei eksisteeri midagi halba. Nende värvikate kirjelduste mõte mõlemal juhul on aga ühene - ainult taevas saab inimene olla igavesti Jumala lähedal
annaabi.ee 
