V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
ülesannet mis lühter ooperisaalis. Kelder oli nii rõske, et koldest kunagi tuld ei lastud
kustuda, isegi suvel mitte. Päratu suures väljanikerdatud kummiga koldes igasuguste raskete
raudvõrede ja köögiriistadega põles suur puu- ja turbatuli niisuguse lõõmaga, nagu seda
vahel öösel näeb kumavat majaseintel vastu sepikoja aknaid. Kolde ees tuhahunnikul istus
tähtsalt suur koer ja keerutas lõkke ees lihatükke täislükitud praevarrast.
Hoolimata segadusest võis ringi vaadates ses inimestekogus eraldada kolme peamist salka
kolme isiku ümber, keda lugejad juba tunnevad. Uks neist, kentsakalt Idamaa hilpudesse
mukitud, oli mustlaste hertsog Mathias Hungadi Spicali. See suli istus, jalad risti laua peal,
sõrm püsti, ja jagas kõva häälega valge ja musta maagia tarkust ammuli sui kuulajatele
enda ümber.
Teine salk inimesi oli kogunenud meie vana sõbra, Argoo riigi vahva kuninga ümber, kes
oli hambuni relvis
annaabi.ee 
